Eile algas kevad!

Õue vaadates ei ole siin põhjas mingeidki kevadmärke, aga iga kord kui üks aastaaeg hakkab lõppema, siis uus – üllatus, üllatus, justkui jälle lemmik – on algamas. On minda oodata.

*Pildid eelmise aasta aprilli ja mai lõpust.

 

Käpakirjaga kampsun

Siin on minu selle aasta esimene kudumise projekt. Idee tuli põhimõtteliselt mõne päevaga juba aasta lõpus, visand sai tehtud oma mustrivihikusse, mustriks valisin oma lemmiku Haapsalu mustrite hulgast ja lõngaks sai luksuslik Rowan Island Blend, mille ma endale juba kampsuni tarbeks septembris soetanud olin Kuressaare lõngapoest.

Kiidan kohe Kuressaare lõngapoodi kahe käega! Kuigi ma pole märganud, et neil e-pood oleks, siis FB`s nendega ühendust võttes ja oma soovist rääkidest oli pakk juba paari päevaga pakiautomaadis. Teine variant oleks olnud tellida Käsitööjaamast, aga tasub tähele panna, et olemasolev kaup liigub sealt tellijani kaks kuni neli nädalat.

Tulemus on lihtsalt imeline ja pits teeb kampsuni nii nii eriliseks.

Tagant järele on mul tekkinud mõned tähelepanekud nii kampsuni kui lõnga kohta. Näiteks külgedele oleks võinud mustriosa isegi laiemalt kududa nii ühe käpa jagu. Tegemise ajal olin kaua kahtlev nii varrukate pikkuse kui ka õlgade lahenduse osas. Aga nüüd olen pika varrukaga väga rahul ja raglaani kahandustega samuti.

Küll aga jäägu luksuslik lõng ikka erilisematele kudumitele. Igapäevaseks kasutamiseks see lõng väga ei sobi, kuna läheb väga väga kiiresti topiliseks. Naturaalselt materjalilt on küll toppide eemaldamine kerge, aga siiski kaotas kampsun üpris kiiresti oma värske väljanägemise. Erinevalt näiteks sellest kampsunist, millega ma käisin aktiivselt 3 talve ning mille ma nüüd suurte külmadega uuesti kasutusele võtsin.

Kuigi ma olen enne seda kudumit kudunud täpselt kolm naiste kampsunit ja mõtlesin, et ei enam, siis nüüd olen ma täitsa teist meelt. Hetkel ma ei jõua oma pere tarbeks kindaid ja mütsegi kududa, sest varrastelt tuli üks väga väga ammu alustatud meeste kampsun. Juba on varrastel valmimas laste kampsun pikkusele 158 cm, peale seda suurusele 164 ja 122. Ja samuti on mul juba idee, kuidas Drops Alpacast kududa igapäevaseks kasutamiseks üks pitsiline naiste kampsun, mis on veidi pitsilisem, kui pildil olev. Samuti on plaan teha kõige selle kõrval üks puuvillane naiste topp, aga selles ma pole veel kindel, kuna kuidas lahendada varrukateta ülaosa, selle osas mul veel nägemus puudub.

Kampsuni juhendi leiad selle aasta esimesest Käsitöö numbrist! Foto: Käsitöö

Midagi meestele ja positele ja … st piilukas

Sain eelmisel nädalal valmis oma kampsuni: natuke lihtne, samas natuke pitsiline. Aga küll ma ennast tean ja juba enne, kui kapsun valmis sai, tellisin hulga lõnga Must ja roosa epoest. Kolme kampsuni jagu. Valmimas on nüüd siis kampsunid suurustes 164, 158 ja 116. Ilmselgelt laste/noorte kampsunid. Esimesega on juba algus tehtud. Valituks said õunaroheline, helesinine ja udu tooni sinakas nagu pildil.

Lisaks nendele kapmsunitele on seisnud mul varrastel üks väga suur meeste kampsun. Seda sellises olukorras, et valmis on kaks varrukat ja kogu keha ja passeosa. Vaja oleks teha krae ja esitükile nööbiliist ning varrukad külge õmmelda. Kuna me siin nädala lõpuni peremeheta kulgeme, siis õhtud on nüüd meestekampsuni lainel. Aga siiski mõningaste muutustega. Varrukad tuleb uuesti ja moekamalt teha ning passeosa samuti ümber kujundada. Ikkagi 7 aastat hiljem (seda aega väljendavad ka lõngakeradel olevad ära kulunud sildid) tööd lõpetama hakates on kogemust nii palju juures, et töö saab veidi lihtsamalt valmis. Mis siis, et veidi harutades ja uuesti tehes.

Kampsunitest tulvil aasta algus.

2020

Hetkel on aeg, kus kõik teevad oma aastast kokkuvõtte ja enamuses kumab otse või kaudselt läbi selle aasta põhiteema, siis mina pean ütlema, et minu poolt jääb haiguse kirumine ära. Mina olen igati rahul, et lapsed on sel aastal saanud nohu vabalt lasteaias käia ning mina olen tänu sellele saanud eeskujulikult tööd teha.

Küll aga on olnud mul sel aastal nii põnev.

• Koolis olen jälle gümnasistide ees, mida ma aastaid vältinud olen ja hobist on saanud samuti unistuste töö.
• Ma pole sel aastal jõudnud läbi lugeda mitte ühtegi juturaamatut, mis mind 2019 jõuludest saadik vitriinkapis ootavad, aga olen tutvunud paljude uute käsitöövõtetega ja iseseisvalt olemasolevatest raamatutest õpetusi juurde lugenud.
• Siia olen jõudnud üha harvem, aga see-eest olen ära kudunud hulga mütse, mitu paari sokke, mõned käpikud, kodu sisustamiseks padjakatteid ja tekke, välja mõelnud mitu kampsunit lastele, teinud juhendi järgi mõne kampsuni ja minu lemmik, naistekampsun, on hetkel pooleli. Sellest saab minu seeme uude aastasse. Ja mis põhiline, ma loodan, et see ei jää viimaseks! Tuletan meelde, et kunagi ma kirjutasin, et ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik viitsida kududa naistele/meestele kampsunit.
• Ma olen sel aastal jälle heegeldanud.
• Olen tutvunud mitmete käsitöömeistritega, kes teevad imelist tööd oma kätega. Olen saanud neilt ja nende tegemistest nii palju inspiratsiooni. Ja tänu sellele infotulvale olen saanud teoks teha oma ühe eelnevate aastate lubaduse, et koon ära kodus olevad lõngad. Kui lubaduse hetkel oli mul kodus üle kolme sahtli lõnga, siis tänaseks on olemas kahe sahtli jagu lõnga. Jah, pean tunnistama, et olen ka ajas lõnga juurde ostnud, aga seda enam on märkimisväärne, kui palju seda ikkagi alles vaid on. Ideid on veel ja olemasoleva lõnga ära kudumine on endiselt töös ja jätkub ka uuel aastal.
• Olen teinud palju pilte. On neid, millega olen olnud väga rahul, kui ka neid, mis ei pane veel südant kiiremini põksuma. Mõned piltidest on jõudnud ajakirja kaante vahele.

Kokkuvõtvalt: Aitäh aastale 2020 selliste põnevate väljakutsete eest ning palju uut ja põnevat uuelt aastalt!

Värvilised varbikud

Ma olen postituse alustamisega veebruari kuus ning tänaseks päevaks on varbikud juba ammu ammu oma kasutaja käes ja teenivad teda. Aga selleks, et mul tegemise info meelest ei läheks, siis panin postituse ootele.

Varbiku mõte tekkis mul sõbrannale sõbrapäeva kinki tehes. Tahtsin teha sääriseid või kätiseid. Uurisin siis maad, peitudes töö taha, et mis oleks selline kiire ja pisike asi (noh et ikka mõne päevaga valmis jõuaksin tööde kõrvalt). Kätised olid ok mõte, aga pigem säärised ja siis teatas ta, et temal varbad külmetavad, aga villased sokid ei mahu talvesaabaste sisse ära ning ta on üliõnnelik, kui tal oleks kootud varbikud. Riidest sokipäkad kahjuks jäävad külmaks. Mõeldud tehtud.

Selle jutu peale soovis saada uusi varbikuid ka sugulane. Aga kuna tema eelistas tumedat värvi, siis pildil olevad musta/roosaga varbikud läksidki temale. Mustriidee on võetud Noviest – loome ja koome FB grupist, kuna seal tehti parajasti sõbrapäeva põlvikuid.

Must lõng on Drops Nord ja värviline on Koigu KPPPM. Koigu lõnganimedes ei orienteeru ma üldse, aga selge on vaid see, et ma ei saa aru, miks meie kaubanduses seda imelist meriino lõnga ei müüda. Aga kui keegi seda kusagil siiski teeb, võib mulle julgelt märku anda! Ma oleks küll ostuhuviline.

PS! Alles jäi täpselt ühtede varbikute jagu lõnga :) Seega on varbikud ideaalne lõngajääkide hävitamiseks mõeldud tegevus, sest tunne on selline, et seda lõnga oli enne ka sama palju.

Pildid sel korral telefoniga.

Üks asi nädalas!

Et siis kui kodus on lõnga, mõned kõlinad, mänguasjade täitmiseks sisu jms, siis loomulikult võib edaspidi lubada endale nädalas ühe uue mänguasja. Lõngakerad on ka kõik heaks kiidetud!

Lepatriinust kaisukas

Mul täna tekkis hetkeks üks pisike hetk vaba aega ning tegin piinliku avastuse. See tuli isegi mulle üllatusena, et viimane postitus on juuni kuust. Igal juhul… päris käed rüpes ma istunud ei ole. Heegeldamine pole minu tugevam külg, aga kui ikka laps soovib sünnipäevaks saada lepatriinut, siis laps peab lepatriinu ka saama. Ja just kaisuka tegemiseks oli mul parajas koguses lõnga… peaaegu. Mütsi ja tundlaid enam ei saanud, aga sünnipäevalapse ema jagas lahkelt pruune lõngajääke ning nii see müts ja tundlad ka valmisid. Mänguasja sisu sai kätesse ja jalgadesse veidi üleliia, aga muidu olen ise ka täiesti rahul.

Lepatriinu juhendi leiab pinterestist :)

Beebibody

Minu viimase kahe kuu suurprojekt. Ideed teha üks truksik, sellele tulin ma juba talvel. Ja et see peab olema just selline veidi karvane ning pitsiline, oli ka kindel. Tulemus on natuke pidulik ja igati sobilik suvel sooja ilmaga kandmiseks ning ei vaja juurde pükse, seelikut ega muud. Just täpselt nii sobibki kasutada nagu ta ise on. Ja miks mitte ei või iga päev olla pidupäev. Oleks mul ainult kodus üks pisike beebitüdruk, siis vot nii uhke bodyga ta suvel ringi liigukski.

Seda, kust saab sellist imepehmet ja peenikest lõnga, kui suurele lapsele body sobib, tööjuhend ja kõik muu vajalik info, selle leiate viimasest ajakirjast Käsitöö (juuni numbrist). Lõngast on ka ajakirja alguses eraldi juttu. Lisaks tegin ka bodyst pildid beebi seljas, mida saate imetleda ikkagi ajakirja kaante vahelt.

Aga tegu oli paraja väljakutsega, just alumise otsa osas. Seega tõenäosus, et ma kunagi veel mõne body koon, see on imeväike :).

Lõngahävitus

Ma olen nüüd mõnda aega jälginud seda joont, et uusi lõngu ei osta (vahel küll libastun) ja koon lõngasahtleid tühjaks. Peaaegu õnnestub. Triibuliste sokkidega sai üksjagu jämedat lõnga hävitatud, kuid samas, tuli ka veidi juurde tellida, kuna õiget värvi triipe jäi puudu. See tundub minu puhul pigem reegel olema, see juurde tellimine.

Vaatasin nimelt oma Drops Andese jääke ning kuna sõbranna unistab soojast tekk-sallist, mida ta ise endale teeb, siis tekkis endal ka ühe sooja pehme pleedi isu, mida on mõnus üle õlgade jahedal suveõhtul tõmmata. Leidsin ühe lainelise mustri ja kuna mul on teki jagu st 1,6 kg seda lõnga kahes toonis, siis kannatab ühe triibulise teki teha ideaalselt.

Samuti on mul üks alpaka villast pitsiline tekk pooleli, kuid seda teen ma reaalselt lõngajääkidest, mitte kokku ostetud lõngatokkidest, mis seisma jäänud. Ja millal mul ükskord piisavas koguses jääke on, seda ma ette ei tea, kuna toonid on seal pigem heledamad. Seega see projekt valmib tasapisi ja hetkel seisab/ootab.

PS! Ma nii mäletan veel neid aegu, kuidas ma oma peas imetlesin suurte tööde tegijaid, et kuidas nad viitsivad. Ja nüüd vaatan oma 100-200 grammiseid samast toonist lõngasid ja kahetsen, et ühtegi naiste kampsunit nii ei saa…

Kes mäletab veel jõulude aegset sokkide koos kudumist Noviest`i koo ja loo FB grupis, siis teab, et sealsetest sokkidest/põlvikutest jäi ka üksjagu lõnga alles. Minul vähemalt küll, kuna tegin keskmises suuruses põlvikud. Nendest jääkidest valmis nüüd paari õhtuga selline vahva mänguasjade kott nuku riietele. Ma lähemat pilti näitama ei hakka, aga kogu kott on vaid parempidi-pahempidi silmuseid kombineerides. Üles lõin 124 silmust nr 5 varrastele (piisaks ka 100`st silmusest, kui jääke vähem) ja sai parajalt suure koti ning ära kulutasin kogu lõngajääkide portsu. Veidi jäi alles veel Novita Nalle lõnga, millest tegin kotipõhja, -suu ja paelad. Õhemat pinda on lapsel kergem kokku tõmmata.

Vaip

Puutusin mai kuus kokku sellise trikoopaelaga nagu ReTwisst T-shirt Yarn ning kohe tuli mõte see ära proovida. Laps on tahtnud oma tuppa ammu voodi ette midagi jalgade alla ning siin ta nüüd on. Sinisel taustal üke hall vaip.

Internetist lugesin, et sellise vaiba hooldus on keerukas, aga samas oli juures soovitus, et pisema vaiba korral saab pesumasin selle pesemisega suurepäraselt hakkama. Mina väga suurt ei teinud. Tellisin 3 kera ja viimasest jäi ka mingi kogus alles.

Ühtegi päris vaiba mustrit ma netist ei hakanud otsima vaid kasutasin liniku oma. Kodus oli olemas nr 9 heegelnõel, mis sobis hästi selle trikoopaelaga ning üks õhtune nokitsemine ja valmis see vaip saigi.

Mustri leiad siit. Mina tegin skeemide A1 ja A2 viimasel ringil sellise kohanduse, et saaksin kohe jätkata skeemiosaga A5 ja A6, muidu oleks vaip juba liiga suureks saanud ning peala ka puudu tulnud.

Heegeldamine on nüüd vahepeal nii meeldima hakanud, et heegeldisi tuleb kohe rohkem. Seda mustrit lugedes said isegi tingmärgid sutsukene selgemaks.