Ruuduline beebitekk

Vahel tuleb tuhin beebidele tekikesi kududa. Endal mul beebisid plaanis ei ole, aga kududa tahaks hirmsasti. Selle mustri ma enda teada leidsin ühest konkreetsest mustriraamatust, aga mitte kuidagi ei tuvasta, millise mustriga on tegu. Olen otsinud ikka päris mitu korda. Aga eks aeg teeb oma töö ning mälu pole ka enam endine, seega võib muster olla pärit jumal teab millisest kodus olevast raamatust. Nii ma siis selle vana pildi järgi olen mustri üles lugenud ja tuleb tegema hakata. Lihtsalt oleks ju viisakas viidata!

beebitekk5

Garnstudio leht on mulle tihti abiks, et umbes lõnga kogus teada saada ja palju võiks neid silmuseid varrastel olla mõne konkreetse lõngaga. Mul jääb aina enam kahetseda, et olen varunud lõngasid 50 kuni 150 g kaupa, millest saab teha vaid mütsi, salli, paari kindaid või sokke ja ei midagi suuremat. Mõne pisikese vesti/kampsuni saaks ka, aga no pole ju kandjat, kellele nii pisike asi selga mahuks.

Muidugi saab värve omavahel kombineerida, aga kahjuks ei ole aastatega minus seda värvilise armastust väga juurde tekkinud.

Igal juhul uue hooga ja kui hästi läheb, on varsti üks sinepikollane tekk valmimas.

Diivanipadjad

Diivanipatjade idee tuli mul juba eelmise aasta lõpus. Lõngajääke on mul kodus küll ja nii võtsin esimese hooga vardad kätte ja hakkasin kuduma. Kõik oli ilus tore, aga kui esimene tokk lõnga hakkas lõppema, siis pidin tõdema, et diivanipadjad ei ole teps mitte lõngajääkide hävitamise protsess vaid ikka täitsa klassikaline valin lõnga, tooni, tellin jne. Ehk et teisisõnu ei olnud mul kodus piisavas koguses peenikest lõnga.

Soov diivanipatju teha aga oli nii suur, et lasin kõik lõngavarud silme eest läbi. Meenus üks eelmisel talvel alustatud kampsunkleit, millest oli juba puusade osa valmis, kuid pidevalt käis peas mõte, et “miks villane, mitte meriino”. Nii ma siis hakkasin seda lõngahunnikut teisest otsas hävitama ning valmis 3 padjakatet. Alles jäi veidi üle kahe toki lõnga kahekümnest.

Sisupadjad on pärid Kaubamajast. Kindlasti leiab soodsamalt, aga mulle meeldis, et need hoiavad ilusti vormi, sain selveri kulleriga koju tellida ja kõige tähtsam, ei ole väga liistakad.

diivanipadjad

Drops Alaska ja Alpaca, Prym trukid (südamekujulised), Haapsalu mustrid. Juhendi leiab eelmise aasta viimasest ajakirjast Käsitöö, kui sul on soov ka endale sellised padjad teha. Lõngakulu ca 300g.

Soov sai seega peaaegu täidetud. Aga siiski oli sisimas see esimene mõte teha padjad mõnest peenemast lõngast. Kui jämedamast lõngast tehtud padjad said heledad hallid, siis tahtsin ikkagi sinist värvi kõrvale, mis sobib mu suvemajakese sisuga. Juba ammu sain sugulaselt türkiissinist Drops Alpaca lõnga, millest oli tal alles jäänud peaaegu kolm tokki. Täpselt ühe padjakatte jagu. Tellisin seda tooni juurde ka. Värvierinevus on väga suur (saadud lõngatokid olid juba mitu aastat vanad), aga ehk veidi hämaras suvemajakeses ei hakka silma, et padjad veidi erinevat tooni.

Juhend sinisel padjal küll puudub, aga vihjeks nii palju, et silmuseid sai üles loodud täpselt sama palju, kui Alaska puhul ning mustrikorduseid kõrgusesse on veidi vähem. Lõngakulu ca 100g.

#drops #dropsalaska #dropsalpaca #prym

Käpakirjaga kampsun

Siin on minu selle aasta esimene kudumise projekt. Idee tuli põhimõtteliselt mõne päevaga juba aasta lõpus, visand sai tehtud oma mustrivihikusse, mustriks valisin oma lemmiku Haapsalu mustrite hulgast ja lõngaks sai luksuslik Rowan Island Blend, mille ma endale juba kampsuni tarbeks septembris soetanud olin Kuressaare lõngapoest.

Kiidan kohe Kuressaare lõngapoodi kahe käega! Kuigi ma pole märganud, et neil e-pood oleks, siis FB`s nendega ühendust võttes ja oma soovist rääkidest oli pakk juba paari päevaga pakiautomaadis. Teine variant oleks olnud tellida Käsitööjaamast, aga tasub tähele panna, et olemasolev kaup liigub sealt tellijani kaks kuni neli nädalat.

Tulemus on lihtsalt imeline ja pits teeb kampsuni nii nii eriliseks.

Tagant järele on mul tekkinud mõned tähelepanekud nii kampsuni kui lõnga kohta. Näiteks külgedele oleks võinud mustriosa isegi laiemalt kududa nii ühe käpa jagu. Tegemise ajal olin kaua kahtlev nii varrukate pikkuse kui ka õlgade lahenduse osas. Aga nüüd olen pika varrukaga väga rahul ja raglaani kahandustega samuti.

Küll aga jäägu luksuslik lõng ikka erilisematele kudumitele. Igapäevaseks kasutamiseks see lõng väga ei sobi, kuna läheb väga väga kiiresti topiliseks. Naturaalselt materjalilt on küll toppide eemaldamine kerge, aga siiski kaotas kampsun üpris kiiresti oma värske väljanägemise. Erinevalt näiteks sellest kampsunist, millega ma käisin aktiivselt 3 talve ning mille ma nüüd suurte külmadega uuesti kasutusele võtsin.

Kuigi ma olen enne seda kudumit kudunud täpselt kolm naiste kampsunit ja mõtlesin, et ei enam, siis nüüd olen ma täitsa teist meelt. Hetkel ma ei jõua oma pere tarbeks kindaid ja mütsegi kududa, sest varrastelt tuli üks väga väga ammu alustatud meeste kampsun. Juba on varrastel valmimas laste kampsun pikkusele 158 cm, peale seda suurusele 164 ja 122. Ja samuti on mul juba idee, kuidas Drops Alpacast kududa igapäevaseks kasutamiseks üks pitsiline naiste kampsun, mis on veidi pitsilisem, kui pildil olev. Samuti on plaan teha kõige selle kõrval üks puuvillane naiste topp, aga selles ma pole veel kindel, kuna kuidas lahendada varrukateta ülaosa, selle osas mul veel nägemus puudub.

Kampsuni juhendi leiad selle aasta esimesest Käsitöö numbrist! Foto: Käsitöö

Midagi meestele ja positele ja … st piilukas

Sain eelmisel nädalal valmis oma kampsuni: natuke lihtne, samas natuke pitsiline. Aga küll ma ennast tean ja juba enne, kui kapsun valmis sai, tellisin hulga lõnga Must ja roosa epoest. Kolme kampsuni jagu. Valmimas on nüüd siis kampsunid suurustes 164, 158 ja 116. Ilmselgelt laste/noorte kampsunid. Esimesega on juba algus tehtud. Valituks said õunaroheline, helesinine ja udu tooni sinakas nagu pildil.

Lisaks nendele kapmsunitele on seisnud mul varrastel üks väga suur meeste kampsun. Seda sellises olukorras, et valmis on kaks varrukat ja kogu keha ja passeosa. Vaja oleks teha krae ja esitükile nööbiliist ning varrukad külge õmmelda. Kuna me siin nädala lõpuni peremeheta kulgeme, siis õhtud on nüüd meestekampsuni lainel. Aga siiski mõningaste muutustega. Varrukad tuleb uuesti ja moekamalt teha ning passeosa samuti ümber kujundada. Ikkagi 7 aastat hiljem (seda aega väljendavad ka lõngakeradel olevad ära kulunud sildid) tööd lõpetama hakates on kogemust nii palju juures, et töö saab veidi lihtsamalt valmis. Mis siis, et veidi harutades ja uuesti tehes.

Kampsunitest tulvil aasta algus.

2020

Hetkel on aeg, kus kõik teevad oma aastast kokkuvõtte ja enamuses kumab otse või kaudselt läbi selle aasta põhiteema, siis mina pean ütlema, et minu poolt jääb haiguse kirumine ära. Mina olen igati rahul, et lapsed on sel aastal saanud nohu vabalt lasteaias käia ning mina olen tänu sellele saanud eeskujulikult tööd teha.

Küll aga on olnud mul sel aastal nii põnev.

  • Koolis olen jälle gümnasistide ees, mida ma aastaid vältinud olen ja hobist on saanud samuti unistuste töö.
  • Ma pole sel aastal jõudnud läbi lugeda mitte ühtegi juturaamatut, mis mind 2019 jõuludest saadik vitriinkapis ootavad, aga olen tutvunud paljude uute käsitöövõtetega ja iseseisvalt olemasolevatest raamatutest õpetusi juurde lugenud.
  • Siia olen jõudnud üha harvem, aga see-eest olen ära kudunud hulga mütse, mitu paari sokke, mõned käpikud, kodu sisustamiseks padjakatteid ja tekke, välja mõelnud mitu kampsunit lastele, teinud juhendi järgi mõne kampsuni ja minu lemmik, naistekampsun, on hetkel pooleli. Sellest saab minu seeme uude aastasse. Ja mis põhiline, ma loodan, et see ei jää viimaseks! Tuletan meelde, et kunagi ma kirjutasin, et ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik viitsida kududa naistele/meestele kampsunit.
  • Ma olen sel aastal jälle heegeldanud.
  • Olen tutvunud mitmete käsitöömeistritega, kes teevad imelist tööd oma kätega. Olen saanud neilt ja nende tegemistest nii palju inspiratsiooni. Ja tänu sellele infotulvale olen saanud teoks teha oma ühe eelnevate aastate lubaduse, et koon ära kodus olevad lõngad. Kui lubaduse hetkel oli mul kodus üle kolme sahtli lõnga, siis tänaseks on olemas kahe sahtli jagu lõnga. Jah, pean tunnistama, et olen ka ajas lõnga juurde ostnud, aga seda enam on märkimisväärne, kui palju seda ikkagi alles vaid on. Ideid on veel ja olemasoleva lõnga ära kudumine on endiselt töös ja jätkub ka uuel aastal.
  • Olen teinud palju pilte. On neid, millega olen olnud väga rahul, kui ka neid, mis ei pane veel südant kiiremini põksuma. Mõned piltidest on jõudnud ajakirja kaante vahele.

Kokkuvõtvalt: Aitäh aastale 2020 selliste põnevate väljakutsete eest ning palju uut ja põnevat uuelt aastalt!

Värvilised varbikud

Ma olen postituse alustamisega veebruari kuus ning tänaseks päevaks on varbikud juba ammu ammu oma kasutaja käes ja teenivad teda. Aga selleks, et mul tegemise info meelest ei läheks, siis panin postituse ootele.

Varbiku mõte tekkis mul sõbrannale sõbrapäeva kinki tehes. Tahtsin teha sääriseid või kätiseid. Uurisin siis maad, peitudes töö taha, et mis oleks selline kiire ja pisike asi (noh et ikka mõne päevaga valmis jõuaksin tööde kõrvalt). Kätised olid ok mõte, aga pigem säärised ja siis teatas ta, et temal varbad külmetavad, aga villased sokid ei mahu talvesaabaste sisse ära ning ta on üliõnnelik, kui tal oleks kootud varbikud. Riidest sokipäkad kahjuks jäävad külmaks. Mõeldud tehtud.

Selle jutu peale soovis saada uusi varbikuid ka sugulane. Aga kuna tema eelistas tumedat värvi, siis pildil olevad musta/roosaga varbikud läksidki temale. Mustriidee on võetud Noviest – loome ja koome FB grupist, kuna seal tehti parajasti sõbrapäeva põlvikuid.

Must lõng on Drops Nord ja värviline on Koigu KPPPM. Koigu lõnganimedes ei orienteeru ma üldse, aga selge on vaid see, et ma ei saa aru, miks meie kaubanduses seda imelist meriino lõnga ei müüda. Aga kui keegi seda kusagil siiski teeb, võib mulle julgelt märku anda! Ma oleks küll ostuhuviline.

PS! Alles jäi täpselt ühtede varbikute jagu lõnga :) Seega on varbikud ideaalne lõngajääkide hävitamiseks mõeldud tegevus, sest tunne on selline, et seda lõnga oli enne ka sama palju.

Pildid sel korral telefoniga.

Lepatriinust kaisukas

Mul täna tekkis hetkeks üks pisike hetk vaba aega ning tegin piinliku avastuse. See tuli isegi mulle üllatusena, et viimane postitus on juuni kuust. Igal juhul… päris käed rüpes ma istunud ei ole. Heegeldamine pole minu tugevam külg, aga kui ikka laps soovib sünnipäevaks saada lepatriinut, siis laps peab lepatriinu ka saama. Ja just kaisuka tegemiseks oli mul parajas koguses lõnga… peaaegu. Mütsi ja tundlaid enam ei saanud, aga sünnipäevalapse ema jagas lahkelt pruune lõngajääke ning nii see müts ja tundlad ka valmisid. Mänguasja sisu sai kätesse ja jalgadesse veidi üleliia, aga muidu olen ise ka täiesti rahul.

Lepatriinu juhendi leiab pinterestist :)

Beebibody

Minu viimase kahe kuu suurprojekt. Ideed teha üks truksik, sellele tulin ma juba talvel. Ja et see peab olema just selline veidi karvane ning pitsiline, oli ka kindel. Tulemus on natuke pidulik ja igati sobilik suvel sooja ilmaga kandmiseks ning ei vaja juurde pükse, seelikut ega muud. Just täpselt nii sobibki kasutada nagu ta ise on. Ja miks mitte ei või iga päev olla pidupäev. Oleks mul ainult kodus üks pisike beebitüdruk, siis vot nii uhke bodyga ta suvel ringi liigukski.

Seda, kust saab sellist imepehmet ja peenikest lõnga, kui suurele lapsele body sobib, tööjuhend ja kõik muu vajalik info, selle leiate viimasest ajakirjast Käsitöö (juuni numbrist). Lõngast on ka ajakirja alguses eraldi juttu. Lisaks tegin ka bodyst pildid beebi seljas, mida saate imetleda ikkagi ajakirja kaante vahelt.

Aga tegu oli paraja väljakutsega, just alumise otsa osas. Seega tõenäosus, et ma kunagi veel mõne body koon, see on imeväike :).