Preilide kampsun

Enne veel kui koroonakriis alguse sai ja mööda linna võis tuuseldada, sain Domus Linumist sellist imepehmet tallede villast tehtud lõnga proovida. Ühte teist tooni sain samuti, mida käisin juurdegi ostmas, sellest on plaan ka oma noormehele vest teha. Enda jaoks panen kirja, et tegu on Midara lõngaga Baby Soft (100% tallevill). Kahjuks on seda pehmet lõnga saadaval täpselt nii palju, kui poes veel müügil on.

Alumise osa muster on pärit pinterestist, ülemine osa tuli jooksvalt. Nii palju võin lisada, et tegelikult pole nööpe vaja ja võib ka ringselt kududa, tuleb ilusti üle pea. Täpsemad juhised erinevatele suurustele leiate ajakirjast Käsitöö (aprilli numbrist).

No ja kas pole mitte imeline printsess! Ikka üksjagu proovisin, et neiu mulle kaamerasse vaataks, paar korda õnnestus :)

 

 

Ülestõusmispühad

Meie lapsed nautisid täna ülestõusmispühade teist püha, mis meil koolis ka vaba päev on juba aastaid. Kosutav hingetõmme enne viimast spurti, et vaheajale saada. Mina sain enne pühi oma hamburgerid ka valmis. Nüüd siis uute väljakutseteni.

Lõngaks on Drops Safran. Heledat kollast kulus üle ühe toki. Pruun, tumekollane ja roheline on jäägid.

Veel sokke!

Mul siin valmis veel kaks paari sokke. Juba varem näidatud mustapunasetriibulised, mille jaoks jäi musta lõnga puudu ning lõpuks tellisin ikka musta juurde, sest esimesest kohast oli võimalik vaid punast saada. Nüüd on mul jälle musta ja punase varu, millest telliti järgmiseks talveks müts. Saab.

Teised sokid said roosa-valge-beežitriibulised. Mulle küll sokke kududa ei meeldi, aga sedasi oma lõbuks võib. Tellimise peale ikka alates kolmandast paarist viskab juba üle. Aga said paksud vahvakesed.

Lõngainfot sokkide kohta on järgmine: Drops Nepal, vardad nr4 (sutsu liiga peened). Nepali varud on nüüd otsakorral ka. Lisaks mütsile saab ehk paari kaks sokke veel.

Ja oma imeilusa Prym heegelnõela suutsin ka ära murda heegeldamise käigus. Jäi teine lõngaasa taha kinni ja olin mitte väga hell, et seda kätte saada. Aga see-eest leidsin üles oma vana pisikese heegelnõela ja teen siis edasi sellega. Üksjagu burgereid on küll juba valmis, aga mõne saab veel teha. Aga sellest mõni teine kord, mis kogus ja mida siin lõpuks valmib.

Inspiratsiooni pooltunnid

Tänase seisuga olen ma kodus olnud täpselt 21 23 päeva ja ma lihtsalt naudin seda karantiinis olemist. Sellel on nii palju plusse. Saab enamasti kogu perega kodus olla. Tööd saab teha endale sobival ajal, öösel. Kuhugi minema ei pea. Kellegagi kohtuma ei pea. Kellegagi suhtlema ei pea. Need kes mind hästi teavad, need teavad, et ma kõnedele ei vasta ja ise ammugi ilma äärmise vajaduseta kellelegi ei helista (ainult töö/kohustuslikud kõned või kogemata vastatud kõned). Talvelõpu/kevade alguse toimetused maal saab sujuvalt uude aastasse lükata. Ei ole mingeid tüütuid kutseid/väljasõite “lapsed tahavad”. Ma jõuan jälle pigem rohkem käsitööd teha. Ning ma võin seda rodu siin jätkata veel paljude tähelepanekutega. Ühest miinusest ma juba ükspäev kirjutasin. Ning koduõpe ei ole oluline, sellega oleme tänaseks harjunud ja mis seal ikka – teeme ära, kaua vaja. Õnneks on meie koolis veel kaks lühikest st nelja päevast nädalat ja siis on juba vaheaeg.

Ega ma nüüd päris nelja seina vahel ka ei ole. Näiteks mu pakid tulevad endiselt kõik pakiautomaati ning see tähendab, et need on vaja ära tuua. Kuna kaasa käib oma autoga tööl, siis tema autosse ma pisikute hirmus ei lähe. Minul endal on aga selline eriline isend, kellega jällegi 5 km kaugusele pakiautomaati paki järele sõitmine on auto kurnamine ja kui sõitma minna, siis tuleb ikkagi päriselt sõita ka mõnda aega, et mootor soojaks saada. Nii on välja kujunenud, et käin oma pakke toomas ja autot “jalutamas” nii pool tunnikest maantee peal suvalises suunas. Kusagil mujal peatuseid ei tee, lihtsalt üks mõnus kulgemine omas keskkonnas, oma muusikalisti ja oma mõtetega üks kord nädalas, eemal laste kisast. Ja seal mul siis tekib jälle igasuguseid käsitöö ideid.

Pinterestist leiab mu mustrite kausta, kuhu olen kokku kogunud erinevaid mõtteid, mida üks hetk äkki teoks teha. Nii ka pildil mannekeeni peas olev ringselt kootud maveeleiteamisasi. Kas naiste kevadmüts või ikkagi väikelapse vest suurusele 80/86. Eks paistab, lõnga väga palju ei ole. Katsetasin uut mustrit oma beebide mõtte jaoks, kuid mis ei ole üldse selline nagu ma lootsin. Samas, küll ma sellest lõpuks midagi teen, sest hea võimalus jälle jääke hävitada. Ja muster sai ju ka katsetatud.

Eile pakil järel käies tabas mind aga mustrite inspiratsioon. Plaan on teha üks beebide riideese, kuid mitte nii väga praktilisust silmas pidades vaid just pidulikumaks tarbeks. Selleks puhuks on mul kasutada kergelt karvane alpaka lõng. Imeilusat minditooni. Kui ma olen juba kolme nädala jagu mustrile mõelnud ja erinevaid variante välja printinud ning proovitöödeks kudunud, siis eile oli mul inspiratsiooni pooltund. Nüüd on täpselt teada, kuhu tuleb muster, kuhu mitte, kas trukkide või nööpide või paelaga. Kõik küsimused said äkki vastuse ja päeva lõpuks ka idee paberile visandatud.

Ja vaadake seda värvi, see on ikkagi niii imeline.

Püsige terved ja ärge siis käige arutult shoppamas rahvamassides! Kõike saab epoest ju ka ja mida ei saa, kas seda on siis nii hädasti just praegu vaja?

 

 

 

Kas Teil on ka nii?

Kas Teil on ka nii, et mõtteid, mida teha võiks, tuleb nii palju peale, et ei jõua ees valmis teha? Lisaks on mul “vaja ära teha” list ka, kus on juba üksjagu asju, aga end kõrvalt vaadates jääb ajast puudu. Kohe kole palju jääb ajast puudu. Lisaks ei jõua paljude asjadega üldse alustadagi, kui juba tuleb see listi kirja panna ning uut mõtet vaagima hakata ja vana ideed teostada.

Mis ma siis mõelnud olen. Näiteks vanaemaruudud teha lõngajääkidest, kududa pleed peenikesest alpaca villasest lõngast (ikka jääkidest, kui värvid sobivad kokku), täna öösel mõtlesin, et teeks kahepoolse beebiteki. Ja nii mul need ideed sünnivad. Mõte jookseb nii kiiresti, et näpud ei jõua järele.

Lisaks ideedele tuleb ka mõni soov täita. Näiteks tegin just 2 paari triibulisi sokke meestele. Kuna hetkel selline haiguse periood on, siis otsisin sahtlist välja kunagi tellitud lõngad, millest olen neile varem juba sokke teinud ning lasin kätel käia. Sai kohe hulk nö lõngajääke ära kasutatud. Ühed sokid said mustad siniste ja hallide triipudega, teised aga beežid mustade ja hallide triipudega. Viimased jõudsin üles pildistada, esimesena valminud sokid poetasin pakiga soovija ukse taha.

Siis tuleb sosistab teise kõrva oma laps, et tema ikkagi sooviks ka oma punasetriibulisi sokke, sest ta teab, et mul on veidi punast lõnga ka tema kinnastest alles jäänud. Ega mis see kodus olev ema siis ikka teha saab, kui vardad kätte võtta ning ühed sokid veel teha. Õnnetuseks saab täpselt poole soki pealt otsa must lõng. Hea, et epoed ikka töötavad.

Tellisin mina ära musta lõnga, mille peale tuli järgmisel hommikul kõne, et oh üllatust, neil musta lõnga siiski laos ei ole ja suur otsimine tulemust ei andnud. Lubasin selle punase vastu vahetada, sest oma peas mõtlesin, et hästi, teen siis teise soki punase mustade triipudega, aga usinalt olin ma ju teise sokiga juba poole peale jõudnud. Eks siis paistab, mis saab, kui punase lõnga kätte saan. Sisimas kahtlustan, et tellin toki musta lõnga ikkagi ka ja jääb see punane seisma ning oma aega ootama. Saab sellest punasearmastajale äkki tulevikus midagi veel teha. Näiteks samasuguse musta mütsi punaste triipudega.

Mis ideed Sinul on?

 

#dropsnepal

 

 

 

Elukorraldus

Selle kevadine eluolu on küll parajalt kurnav, aga saan hakkama. Tööd saab teha nii kodukontorist kui ka läbi kirjavahetuse. Eks neil mitte omadel lastel on keeruline, aga paremat lahendust ka ei ole. Mul on lihtsalt tohutult hea meel, et ma siin oma laste kõrvalt täiskohaga tööd ei pea tegema, siis oleks vist küll juuksed püsti sellest õpetamisest siin ja mujal. Esimesel nädalal oligi. Nüüd teisest nädalast oli juba oluliselt lihtsam. Päevakava on välja kujunenud üpris sarnaseks: ärkamine, hommiku toimingud, õppimine/töö, vaba aeg. Vahetunde me ei tee. Algul nuriseti, täna tahetakse kõik kohe ära teha. Esialgu lükkasin kehalise enda kaela pealt ära, aga kuna sellest ei tulnud midagi välja, siis tuleb ka see tund mul endal läbi viia. Seega ma nihverdan, sest üksi päris kõike ei jõua. Need vanemad kes õpetajalt abi ootavad, neid päris ei mõista, sest no mis abi see õpetaja kellelegi koju ikka anda saab. Meil küll siin toimub mõni personaalne virtuaaltund, aga põhitöö tuleb ikka lapsel endal ära teha. Hea, et arusaamisega probleeme ei ole.

Aga üldiselt praegusest olukorrast. Minu jaoks muud vahet ei ole, kui et lapsed on kodus. Poes ma ei käinud väga, külas käia ma armastasin veel vähem. Neid inimesi on ikka vääga vähe, kellele ma kutsumise peale külla lähen. Mul on sada põhjust mitte minemiseks. Ja üks ühele ka, ega naljalt ei lähe. Olgu, külalisi meil hetkel ei käi, see erinevus on küll. Aga jällegi, mina elan selle väga rahulikult üle ilma nurinata. Ise käisin ka viimati inimeste hulgas täpselt märtsi kuu keskel. Ootan juba, et pilte jagada. Autoga tiirutamas olen küll käinud ja vajalikke asju koju toonud, aga kokku kellegagi puutunud ei ole. Normaalsed inimesed panevad aga paki aia äärde ja muudkui võta. Hea, et keegi mu tellitud torti nii endale ei saanud :).

Aga vot ühest asjast ma tunnen suurt puudust! Kevadisi pilte pean vaatama aasta taguseid, sest ma ei saa minna oma kevadisse aeda, kuna saared on suletud. See on ka ainus miinus. Aga isegi, kui need saared avatud oleks, siis sealset olukorda arvestades, me sinna ikkagi ei läheks.

Laias laastus mina naudin. Kuhugi minema ei pea, kedagi nägema ei pea.