Ilusat esimest adventi!

Meie peres jõulude ajal piparkooke ei küpsetata. See on siis täitsa esimene kord, kui võtan selle tegevuse ette ning küpsetan lapsega piparkooke. Pean tunnistama, et täitsa meeldiv ettevõtmine oli ja ei saa kurta, et nüüd ülemäära koristamist peale tegemist oleks olnud.

Teile kõigile ilusat esimest adventi!

piparkoogid-1

piparkoogid-2

piparkoogid-3

piparkoogid-4

Ära on siis proovitud kolm erinevat taigent, Gustav`si, Hagari ja Eesti Pagari piparkoogitainas ning kõige enam kiidusõnu saab Hagari oma, mis valmistamise ajal ei murenenud. Samas kõige kiiremini said söödud Eesti Pagari taignast valmistatud piparkoogid.

piparkoogid-5

 

Advertisements

Sõrmikud

img_2606

Vahepeal oli meil talv ja kuna talve hakul saabus minuni ka viirus, mis takistas mul tööl käia, võtsin kätte ja hakkasin endale sõrmikuid kuduma. Veidi pitsilisi ja palmikuga. Lõngaks valisin Drops Puna helehalli, mida mul suvel kootud beebitekist veel alles oli. Kõik läks sinna maani hästi, kuniks väike sõrm valmis oli. Ja kui ma siis kindaid kätte proovisin ja edasi tegema tahtsin hakata, avastasin, et silmuseid on ikka vähevõitu, et veel kolm sõrme ära mahutada. Nii ei jäänud muud üle, kui oma töö lihtsalt nullida ja otsast pihta alustada. Eriti nutuseks tegi asja see, et mina koon sõrmikuid alati paar korraga, mis tähendab, et kui ühel käel on väike sõrm valmis, siis teine kinnas ootab, millal seda sõrme tegema hakatakse.

img_2650

Ega midagi, tuli nii ca 10 silmust rohkem luua. Pean tunnistama, et vardad oleks võinud pool numbrit suuremad olla, siis oleks kinnas ise ka suts laiem. Aga kuna need on endale tehtud, siis kolmandat korda ma neid üles ei haruta. Jäävad nii nagu on. Kuna silmuste arv suurenes, siis palmik sai kinnastel nüüd poole laiem.

drops-puna-1

Kindad on juba nädala jagu ka kasutuses ja Drops Puna kiituseks pean ütlema, et tegu on ühe sooja ja pehme alpakalõngaga. Täpsemalt saab Selle lõnga kohta lugeda siitdrops-puna-2

PS! Kui Sa arvad, et jõuluvana peab tooma kellelegi Sinu lähikonnast samuti sellised sõrmikud, siis kirjuta mulle.

 

Pildistamisest

Mu blogi ikka täitsa elab, kuigi vaadates siin ringi, siis jääb küll teine tunne. Olukord on lihtsalt selline, et lauaarvutis puudub mul internett ja läbi telefoni ikka blogi ei kirjuta.

Aga… mis mind siis kirjutama ajendas? Ma ise jälgin nii mõndagi blogi, aga põhiline, mida ma viimasel ajal ikka ja jälle lahti klikin on Malluka blogi. Ja miks? Ma lihtsalt loen ja muigan ja tihti ka naeran südamest nende juttude peale, mis seal on. Eks ikka selle pärast, et huumorit teeb ta väga minu maitsele. Ja mulle meeldib, kui inimene on irooniliselt aus.

Igal juhul, ma juba ootasin seda postitust, mis räägib pildistajatest, kes on turusolkijad. Ja lugemise käigus meenus mulle endale üks suvine intsident, mis minu endaga juhtus. Nüüd ongi hea võimalus veelkord blogis ära märkida, et mina ei ole fotograaf. Miks ma siis pilti teen? Kunagi sai peegelkaamera ikkagi soetatud mõttega, et ennast looduses laadimas käia ja lapsest albumisse pilte teha, mida on ka 20 aasta pärast ilus vaadata. Enne seda olin ma endale juba teooria selgeks teinud ja teadsin täpselt mida ma ostma hakkan ja mis ma lõpuks saada tahan. Tänaseks teen ma pilti oma käsitööst, et toodet oleks lihtsam müüa. Aga paratamatult jõuab minuni ka inimesi, kes väga väga soovivad, et ma neid pildistan. Eks ma ikka tulen vastu ja nii olen ka mina mõnel korral aastas turusolkija.

Aga suvel juhtunud ebameeldivusest rääkides, siis läbi tuttava tuttava sattus mu postkast üks järjekordne kiri. Tuttav palus ise ka, et ma ikkagi teeks pilti ja nii ma oma jah sõna võõrale ütlesin. Etteruttavalt olgu öeldud, et pildistama me ei jõudnudki ja nüüd tagant järele on mul selle üle vaid hea meel. Võõrastele huvilistele annan ma alati enne teada, milliseid pilte ma teen ja et mina pildistan inimesi harva, et pilti teen ma ainult naturaalses valguses ja mingeid siselahendusi stuudios ma kindlasti ei paku. Sellest ka soodne hind, mis katab mu kütuse kulu ja piltide “töötlemisele” kulunud aja.

Kuna sooviks olid õues tehtud perepildid, siis esimene kokkulepitud aeg läks äikse ja vihma tõttu tühistamisele. Siis ei leidnud me kuidagi uut sobivat kuupäeva ja teine kokkulepitud aeg läks jälle ilma või millegi muu nahka. Aga nüüd, mitu kuud hiljem, kuuldes seljataga räägitut, siis ma sain kinnitust, et ma kindlasti ei hakka inimesi pildistama. Mul pole lihtsalt sellist närvi kuulata, et kõik on ilus ja tore, aga seljataga räägitakse, kuidas fotograaf ütles, et tal on nii kallis tehnika, siis ta sellega vihma kätte ei tule. Neid huvitavaid väiteid oli veel, mistõttu mul oli lausa kahju, et vana vestlus oli kuulujutu hetkeks juba kustutatud.

Tegelikult teen ma pilti iga ilmaga. Mina ja mu aparaat vihma, lund ja lörtsi ei karda. Pildid jäävadki palju lahedamad. Iseasi on aga see, kas soovijale meeldib, kui tema meik perepiltidel laiali jookseb või soeng paduvihmas ära vajub. Kui mina fotograafile lähen, siis ma oleksin küll väga pettunud, kui nii juhtub. Sealt ka alati küsimus, kas me ikka vihmaga teeme?

untitled-1

Ma lõpetangi oma jutu veelkord sellega, et ma ei ole fotograaf. Ma teen pilti oma lõbuks ja tulen väga harva soovijatele vastu. Põhiliselt suunan ma oma energia ikkagi toodetele ja muule elutule.

PS! Pildil olev sõbranna ei puutu kuidagi antud loosse!

Jaanipäev

Minu jaanipäev oli sel aastal hoopis teistsugune. Olin üksi ja ei olnud ka, sest elul on meiega omad plaanid. Osalesin ühel teistmoodi jaaniüritusel, kuna nii oli juba mai alguses lapsele lubatud ja hoolimata elu keerdkäikudest tuli  enda emotsioonid alla suruda. Kuna öösiti olen ma väiksema jaoks väga oluline, ei tulnud kõne allagi, et tema minna ei saa või peab seal ilma emmeta olema. Pidustustel olin ma rohkem kõrvaltvaataja, et hilisemaid probleeme vältida. Aga… seltskond oli ise väga vahva, kõik oli hästi organiseeritud, inimesed tundsid end vabalt. Omaette mõtlesin veel, et kõik on nii erinevad, aga samas on kõik nagu suur pere ja erinevus rikastab ning kedagi sellepärast kõrvale ei jäeta. Igal juhul suur aitäh korraldajatele ja tulgu Teil veel sääraseid üritusi!

Minu ainus isiklik eesmärk oli sellelt reisilt pildistama minek. Jaanilaupäeva õhtul vastu jaanipäeva läks pilve ning päikesetõusust ei tulnud midagi välja. Sadas vaid vihma. Aga teisel õhtul läksime kõik koos tunnike enne loojangut randa ning siis sain oma pildistamise himu veidi rahuldatud. Kuna ilmaennustus lubas jaanipäeva ööks sinna kanti 50% tõenäosusega vihma, siis loobusin päikesetõusule minemisest, aga tegin valesti. Oleks ikka võinud.

Minu pisikene pildisaak on siin:

1373-1377

1381-1382

1384ja1387

IMG_1394

IMG_1398

IMG_1396

Päikese ja loojangu piltidega tekkis mul idee, millest järgmine kord kirjutada lihtsas keeles, kuidas siis ikkagi pildistada nii, et pildile jääks üheaegselt loojang ja inimene, kes ei ole piltidel üleni must. Kuigi blogist leiab nii pulmi kui perepildistamisi, siis mina üldjuhul inimesi ei pildista (selleks peab Teil väga hea veenmisoskus olema või oled Sa lihtsalt lähedane inimene), siis õpetav materjal tuleb päikese ja mõne esemega. Aga selleks on nüüd vaja mõnd päikselist ilma oodata.

1403ja1405

1429ja1444

IMG_1416

PS! Kui keegi arvab, et ta viimasel pildil olla ei soovi, siis ole hea ja anna märku!

Omadega rabas

Rabas sai käidud juba mõni aeg tagasi, ühel soojal õhtupoolikul, aga piltide läbivaatamiseni jõudsin alles täna, kui laps oma nädalavahetusel tekkinud haigusest veel kosub.

Raba

Esialgu sai kokku lepitud üpris hiline aeg väljumiseks ja nagu viimasel ajal tihti on juhtunud – kõik, mis saab alguses kokku lepitud, nii ka läheb. Isegi, kui plaan saab vahepeal justkui sobivamaks muudetud. Sellest on ka tingitud see, et paljudele laugastele päike enam ei paistnud, sest väljumine jäi siiski selle hilise aja peale.

Raba2

Raba1

Raba4

Ükshetk oli tagasi vaadates imeline loojuva päikese valgus ning männid olid sellest punaseks värvunud.

Raba5

Raba3

Raja lõpp jäi siiski pimedale ajale, kuna mina olin googeldanud raja infot valesti. Aga see-eest oli meie matk topelt pikkusega.

Raba6